Thursday, September 01, 2005

Millest sai alguse mõte taasluua ajakiri Lasteaed (internetis)

Kindlasti sellest, et teeme üht maailma vastutusrikkaimat tööd -õpetame ja kasvatame väikesi inimesi. Aafrika vanasõna ütleb: selleks, et kasvatada üles üks laps, on vaja tervet(kogu) küla. Meie töö on põnev, vaheldusrikas, teeme seda missioonitundega, samas aga oleme enamasti üksi oma kahtluste, kõhkluste ja küsimustega. Lasteaednikud küsivad endalt tihti: Kas ma teen õigesti? Mida oleks võimalik teha teisiti? Kuidas teeks seda minu kolleeg Märjamaal või Keilas?
Kui pole võimalik helistada sõbrale, sest telefoni limiit on läbi ja linn asub kaugel… Siiani polnud meil sageli võimalust leida oma tööalastele küsimustele adekvaatseid vastuseid. Nüüd tahab ajakiri Lasteaed teha algust lasteaiaõpetajate omavahelise suhtlemisega. Püüame koos jõuda lähemale eluliste probleemide lahendusetele, saame avaldada ja lugeda mõttekaaslaste arvamusi. Uus ajakiri on koht, kus kogemusi jagada, leida lahendusi, tulla välja uute ideedega. Väikelaste täiuslikuma arendamise, õpetamise ja kasvatamise nimel on Eesti lasteaiaõpetajad kindlasti selleks valmis!
Kui olin väike tüdruk, tahtsin näitlejaks ja lauljaks saada. Mu klassijuhataja vangutas pead, sest tema nägi, kuidas meie maja lapsed takerdusid minu külge ja võitlesid võimaluse pärast minu käest kinni hoida. Nii soovitas ta mul minna õppima Tallinna Pedagoogilisse Kooli lasteaiakasvatajaks. Jäin teda uskuma. Esialgu tundsin end ebakindlalt ja kahtlesin, kas see on ikka minu jaoks õige töö. Abiellusin. Mu vanem poeg oli 4-aastane ja noorem 1,5 -aastane, kui läksin jälle lasteaeda tööle. Äkki tundsin, et olin koju jõudnud, see oli töö, mida tõesti tahtsin teha. Meil on lastelt väga palju õppida: kuidas imestada, väikestest asjadest rõõmu tunda. Lapsed oskavad näha asju teise pilguga, leides tihti lihtsa lahenduse suure inimese suurele probleemile.
Uus (vana) ajakiri on sümboolseks jätkuks 1930. aastal ilmunud ajakirjale Lasteaed. Lasteaiakasvatajate päevamured olid sel ajal enamasti samad, mis meil praegu: kurdeti ebakohaste töötingimuste ja vähese tunnustuse üle, suure laste arvu ja väikese palga üle. Ka selle üle, et lasteaiatööd ühiskonnas eriti ei märgata. Toona seati lasteaedades ülesanne koostada töökava, jälgida selle täitmist, kanda päevikusse ja analüüsida töös ilmnenud raskusi, vaadelda laste mängu ja teha selle kohta märkmeid. Räägiti kasvataja isiksusest, kellel võiks olla lausa kosmiline emaarmastus, oskus mõista last, suured kasvatuslikud võimed, kohusetunne, nooruslik hing ja rahutu, otsiv vaim. Soovitati anda lastele vabadust ise avastada, katsetada, vastuseid leida.
Loodan, et meie ajakirjal saab olema palju lugejaid, kaasautoreid, inimesi värskete ideedega. Hea oleks omada nn "oma meest Havannas", kontaktisikut igast linnast ja maakonnast, kes annaks teada, mis just nende kandi lasteaedades tehtud, mis teoksil, kus on toimumas konverents, kus on avatud muinasjutuklubi või laste looduse rada, jne, jne…Kindlasti on oodatud ka huvitavad igapäevaste tavategevuste kirjeldused.
Koos on kergem edasi minna, jagatud mure on väiksem, jagatud rõõm on suurem.

Ülle Tõnumaa
ylle.tonumaa@mail.ee