Thursday, September 01, 2005

Lahendusi otsides

Lapsed tulevad kodust
Käesolevat lugu ajendas kirjutama Jüri Vene artikkel Hariduse edendamisest Õpetajate Lehes 22.04.2005. “Lisaks lapsevanematele võiks olla suurem ka lasteaednike roll, sest viimasel ajal tuleb esimestesse klassidesse üha enam lapsi, kes üksteist rusikate ja jalgadega peksavad, ise sealjuures kõrvulukustavalt karjudes,” kirjutab autor. Jääb mulje, et lasteaednikud ei tegele selle probleemiga piisavalt. Tegelikult toovad lapsed kaasa oma koduseid probleeme ja elavad neid lasteaias välja.
Esimene näide:
Õpetaja näeb, kuidas poiss, kes varem oli mõnus, lustakas, naljahimuline, on äkki muutunud virilaks, pahatahtlikuks, kiuslikuks. Laps on kui ümber vahetatud. Ta läheb kergesti endast välja, pisemgi narritamine ajab ta vihale, rusikad püsti, jookseb ta kätte tasuma. Poisi emal sündis beebi ja ilmselt on tegu armukadedusega. Poiss teab, et ema jäi koju, ta ei lähe tööle, kuid lapse töi lasteaeda, et tegelda rohkem väikese õega. Õpetaja soovitab lapsevanemal ka poja jaoks aega leida. Ema ütleb, et kõik on korras, poisiga tegeldakse küll, pole hullu midagi. Alles mitu kuud hiljem selgub, et poisi vanemad elavad juba ammu lahus.
Pinged kuhjuvad lapsesse. Sellele lisandub mure koolimineku pärast, kõik need koolikatsed, keskkonnamuutused ja kool ise ning enesekehtestamine võõras keskkonnas. Tülid kodus, ebakindlus, teadmatus on lapsele kõige raskem. Ta ei tea, kelle poole hoida, kus on tema koht. Kui sellist last koolis narritakse, ei suuda ta oma käitumist kontrollida ja annab kätele-jalgadele voli.
Teine näide:
3-aastane poiss rääkis lasteaiaõpetajale: ma olen kuri. Ta kordas seda tihti, läks kergesti endast välja ja lõi lapsi. Õpetajad panid tähele poisi kehal “sinikaid” ja rihmapandla jälgi. Kodukülastusel selgus, et toas ripub nähtaval kohal kaks rihma, teine venna jaoks. Kui piimaklaas kogemata ümber läks, olid poisid juba hirmul. Tuli välja, et ema elab oma tööpingeid laste peal välja.
Lapsed tulevad siiski esmalt kodust. Lasteaiaõpetajad näevad laste agressiivsust oma päevatöös sageli ja tegelevad sellega võimete piiril iga päev. Kustutakse lapsevanemaid individuaalsetele vestlustele, kus kirjeldatakse lapse lasteaiapäeva, antakse neile asjakohast nõu ja soovitusi; iga päev selgitatakse ka lapsele sobivat käitumist ja püütakse leida teed lapse hinge, et teda aidata.
Enamus lapsi läheb kooli lasteaiast. Sealt ei tule kurjad lapsed, küll aga võib kurjus ja agressiivsus kodunt kaasa tulla ning hoolimata õpetajate parimast suunamisest ja õpetamisest lasteaias, minna lastega kooli kaasa. Lapse agressiivsus väljendab armastuse ja tähelepanu puudust, koduseid pingeid ning sealt saadud käitumismalle.
Ootame lugejate arvamusi!

Ülle Tõnumaa